Uus rattablogi

Kuna ma niigi iga päev surfan erinevatel jalgrattaspordi tulemusi kajastavatel saitidel ning Eestis selliseid kokkuvõtvaid veebilehti ei paista olevat, otsustasin avada oma rattablogi (aadress rattaprofid.wordpress.com). Seal hoian silma peal Eesti professionaalsete jalgratturite käekäigul - lühiuudised võistlustest (ka siis kui eestlane saavutab näiteks alles 70. koha), tulemused, järgmised võistlused jne. Keegi mulle selle eest midagi ei maksa, kirjutan kõigest lihtsalt enda huvi pärast, seetõttu näeb blogi esialgu ka väga amatöörlik välja. Sellegipoolest peaks seal olema esimesena üleval uudisnupukesed meie ratturitest. Kes teab, kui asjast huvitatuid on ja keegi ka toetab, võib sellest kunagi ka asjalikum sait saada.

Igal juhul, kui on huvi spordi vastu, siis külastage aga ja andke ka tagasisidet.

Juuni-juuli Eestis

Kuna hakkasin täna maksma lennupiletite eest, võin nüüd välja kuulutada, et juuni algusest augusti alguseni viibime Eestis. Puhkan, teen tööd ja Juliana püüab teadust teha. Ilmselt tuleks selle teadustöö pärast Tartus kuuks ajaks elamiskoht leida. Kui keegi juhuslikult üürib välja internetiühendusega normaalset korterit juulis, siis võtku aga ühendust!

Nädalavahetus «Soome koloonias»

Saime taas üle pika aja kodust välja ja sai kohalike sõpradega (eestlanna ja hollandlane) käia mägedes. Külastasime siis mitmel pool Soome kolooniaks peetud Penedo linnakest. Reis ise oli väga lahe: ilus roheline kõik, kümmekond koske, mõnus soe ilm. Aga Penedost oleks lootnud leida rohkem Soomet meenutavaid asju. Tundub, et see oli kunagi soomlaste koloonia, aga nüüd on kohalikega segunemine selle koloonia hävitanud. Mitmed kaupluste ja firmade nimed olid küll soomekeelsed, kuid soomlase välimusega ning soome keelt kõnelevaid isikuid ei jäänud silma. Üks erand oli siiski - õhtul söömas käies nägime üht paksu blondi meest kõevallauas ja tema portugali keel oli kerge aktsendiga.

Muidu oli linn suveniiripoekesi ja shokolaadivabrikuid täis. Aga need suveniirid ei olnud enamjaolt Soomega seotud. Pühapäeval käisime ka kohalikus Soomet tutvustavas muuseumis, seal oli juba rohkem näha Soome asju. Kesklinnas asub ka väidetavalt ainuke jõuluvana maja :)

Võib-olla lisan lähiajal mõne foto ka juurde, et parem ilme tekiks.

Kirja/pakivahetus Eestiga

Ma ei tea, kas see on minu eksiarvamus, kuid tundub, et Eestist paki saatmine Lõuna-Ameerikasse on viimasel ajal märkimisväärselt aeglustunud. Võimalik, et selle taga on Euroopa Liit. Ehk et mingi kokkuhoiu mõttes oodatakse Eestis seni kuni paras kogus pakke kokku tuleb ja alles siis saadetakse kõik korraga laiali..? Kuulsin, et Argentinas viibival Liisul on ka samad probleemid.

Ma mäletan, et isa saatis mulle kolm aastat tagai paki ja se jõudis umbes nädalaga kohale, nüüd tuleb oodata kuu aega. Ma saan aru, et jõulude ajal liigub post aeglasemalt, aga see on aeglane ka muul ajal... Jõuludest rääkides. Isale lubati postkontoris detsembri alguses, et raudselt jõuab pakk jõuludeks kohale. Isegi kui homme oleks teele läinud, jõuaks kohale, öeldi talle. Kohale jõudis venelaste jõuludeks. Nüüd vehingi siis jõuluõlut teha, et maltoosa vanaks ei läheks.

Samas saatsin ma alles eelmisel teisipäeval Eestisse DVD mu aastavahetusest rannas ja see oli täna hommikul juba muu postiga kohal. Ma saan aru, et DVD on märksa väiksem kui mõni raamatute ja maltoosapudeliga pakk ja seetõttu jõuab ehk kohale kiiremini, kuid siit Eestisse jõuavad ALATI pakid kiiremini.

Kollatõbi ja vaktsineerimine

Viimasel ajal võib kohalikust meediast kuulda, et pikka aega maamunalt kadunud kollatõbi on taas levima hakanud Brasiilias. Oht pidi olema suurim riigi kirdeosas, kuid ka São Paulo osariigis on mõni inimene juba haigestunud ning üks vist ka surnud. Jube iseenesest...

Mõtlesime siis Julianaga, et kuna kollatõve vastane vaktsiin on tasuta, võiks ju ka lasta ennast vaktsineerida. Nüüd pole ma aga nii kindel selle mõtte väärtuses. Esiteks sõitsin paar päeva tagasi gripiga arsti juures käies mööda Avenida Paulistat (siin üks tähtsamaid tänavaid) ja märkasin ühe maja ukse taga piiiiiiikkkkka looklevat saba. Kuigi siinsetele meeldib järjekorras passida, tundus asi mulle natuke kahtlane. Äiapapa selgitas, et need ootavad vaktsineerimist. Järjekorra pikkust vaadates tuleks kõigepealt paar tundi põletava päikse all väljas passida ja, kes teab, kui kaua veel majas sees.

Lisaks sellele nägin eile telekast reportaazhi, kus näidati vaktsineerimist ja räägiti selle kasulikkusest jne. Aga mulle jäi silma paar kaadrit, kus arstitädi tegi üksteise sabas seisvatele inimestele süsti. Mulle tundus see küll natuke imelik - ma ei tahaks saada süsti samal ajal kui mõni narkomaan või kesiganes inimene minu seljataga näiteks läkastama hakkab. Juliana arvas, et ehk on see ainult mõnes väiksemas kohas nii, et inimesi ei süstita ükshaaval puhtas arsti kabinetis. Minu jaoks mustas see küll pildi ära. Seega esialgu vaktsineerima ma end ei hakka, kuid kui olukord hakkab tõsisemaks muutuma, siis tuleb ilmselt süst ära teha.

Eesti kirjandus Brasiilias

Seoses Jaan Krossi surmaga tuli pähe idee välja uurida, kui palju Eesti kirjanike loomingut Brasiilia raamatupoodidest leida võib. Ega tavaliselt raamatupoest ei leiagi mitte ühtegi eestlase kirjutatud raamatut. Avastasin, et Krossi «Keisri hull» on tõlgitud portugali keelde ja 90. aastatel võis poodidest ka leida. Pärast pikka otsingut leidsin ühe suure kasutatud raamatute kaupluse, kust sain selle kätte. Paistis nagu oleks keegi selle omal ajal ostnud, kuid polnud lugema hakanud ja siis maha müünud. Lugemise jälgi sellelt raamatult vähemalt leida ei olnud. Äiapapa on suur raamatulugeja, ostsingi siis selle talle hiliseks jõulukingiks - las tutvub hea Eesti kirjandusega. Kuna pean häbenedes tunnistama, et olen Krossilt vaid «Wikmani poisse» lugenud, võtan selle portugalikeelse «O Louco do czar» nimelise raamatu ehk isegi ette. Kuigi etem oleks ikka eesti keeles lugeda...

Aastavahetus rannas

Head uut aastat kõigile, kellele pole isiklikult öelnud! Eestis jõudis uue aastaga kohale talv, mina veetsin aga aastavahetuse ja mõned päevad lisaks Riviera de São Lourenço rannas . Hääästi lahe oli!

Tegemist ei ole tavalise turistide suvituskohaga - nagu ma aru sain, käivad seal kohalikud rikkurid oma pühasid ja vahel ka nädalavahetusi veetmas. Mõned neist üürivad oma kortereid välja. Me siis üürisime ka terve suure Juliana perega ühe korteri. Päris rannas see ei olnud, kuid meri paistis aknast ja randa jõudmiseks tuli vaid ligi kilomeeter kõndida.

Erinevalt enamus Brasiilia linnadest ja ka külakestest on Riviera hästi puhas, roheline ja rahulik paik. Õhtusel ajal võis rahulikult ringi jalutada, kartmata, et keegi tukiga kallale tuleb. Rand oli ka prahist puhas ning seda puhastati mitu korda päevas. Rannas sai ka tennist ja muid mängukesi mängida. Kahju muidugi, et mul ei õnnestunud seal vollet mängida, sest huvilisi paistis väha vähe olevat. Vesi polnud nii kuum kui Santose lähedal ja Brasiilia kirdeosas (Salvador, Fortaleza, Natal ja teised kohad, kuhu reisifirmad turiste veavad), kuid samas märksa soojem kui Rio de Janeirost lõunas.

Sai natuke tööst puhatud, naha pruunakaks kõrvetatud ja niisama vabadust nauditud. Oleks mul ainult mõni miljon ülearu, ostaks kohe korteri sinna...